2017

17.04.2017
Pole ammu enam miskit siia kirjutanud .... aga ... ei olegi miskit kirjutada.
On mõnus periood....kõik tänu sellele, et ise oleme aru saanud, mida teha ja kuidas olla.
Ikka on päevi, mis kehvemad. Kuid see pole enam nii hull.
Poja on õppinud ka ennast tagasi hoidma. Enam esimese reaktsioonina ei ründa, eks suureks abiks on tugiisik, kes on tema jaoks alati olemas.Tal pole vaja ennast kehtestada, piisab, kui saab tugiisikule mure ära kurta ning siis temalt lohutust. :)

Suvi möödus mõnusasti! :D

01.09.2017
Käes see kardetud aeg ...
Ei tea, mis ees ootamas, kas laps saab hakkama tavakoolis tavaklassis. Enam tugiisikut ei ole. Kuidas ta suudab tunnis paigal istuda? Kuidas teda huvitavad õppimise asjad? Hirmus ... :(

SEPTEMBER 2017
September on möödunud hästi. Poja on saanud isegi täitsa enam-vähem hakkama. Ei taha ära sõnuda, kuid eks iga uut asja ta võtab esialgu rahulikult.
Sel kuul oli mitu märkust, kuid need siiski oli positiivses võtmes...nt ...
08.septembril: "Oskab tunnis kuulata. On nutikas ja tubli. Teab ja oskab võtta lauale õigeid töövahendeid. Vahetunnis on veel mõningaid probleeme. Tõukab, viskab asjadega ja lööb kaaslasi" 18.september "Keeldub värvimistööst, kuid muidu teeb tunnis ilusti kaasa".
23.september: "Teie poeg on sel nädalal olnud kooli rahuldava käitumisega. Tunnis töötab üldjuhul kaasa, kuid tegeleb ka kõrvaliste asjadega. Alati ei allu õpetaja korraldustele. Vahetundides on tulnud ette tülitsemisi kaaslastega." Kuid õpetajale tundub, et neid on eelmiste nädalatega vähenenud.
28.september: "Oli tunnis tubli ja tegi aktiivselt kaasa".
29.september: "Ei suuda alati seista rahulikult rivis, kuid mõistab käsklusi "joondu", "valvel", "vabalt", "rivitult". Ei tea veel oma asukohta rivis."
Seega, vähemalt tunnis saab hakkama. :)
Õnneks tahab ka õppida ja on nutikas. Lugemine tuleb ka hästi välja.
Viimasel nädalal proovisime medikamente anda. Vaadata, kuidas toimib, mis tulemused on.

OKTOOBER 2017
See kuu alguses jätkasime medikamentidega, jõudsime 1 nädala. See aeg oli nagu septembris. Ja õpetaja ei osanud teha vahet, et oleks asjad teisiti, kui septembris. Teisel nädalal oli ta kodus haige ja kolmandal nädalal tuli peale koolivaheaeg. Sel ajal jätsime rohud ära. Kodus oli nagu olukord ok, nagu tema ikka, selline, nagu tema olla oskab. :)
Ja siis tuli tagasilöök .... viimased 2 päeva oktoobris koolis ....  tuli välja see "meie poja". On rahutum, tunnis loobib asju. Ütleb õpetajale inetusi/ropendab. Ei tee tundides kaasa (küll mitte kõikides, enamus tunde oskab olla). Istusin poisiga siis maha ja rääkisime läbi kodukorras olevaid punkte. Taas seletame, mis on kõlblik käitumine, mis mitte. Mida võiks proovida teha, kui tuleb "paha tunne" sisse.

NOVEMBER 2017
Klassiõpetaja on leidnud esimesed nipi, mis poja peal töötab. Kui vihastub, jätab õpetaja ta rahule, ning mõne hetkega on poiss rahunenud ja saab oma tööd jätkata. Teiseks, kui tulevad suuremad probleemid ja poiss vastu hakkab karjuma, piisab, kui õpetaja ütleb, et sa sedasi tekitad endale pahandusi juurde. Siis võtab Kaspar ennast kokku ja kuulab.
Kuid olukord jätkub nagu oktoobri lõpus, vahetundides ei oska olla. Lisaks on tekkinud uus probleem ... 1 konkreetse klassikaaslasega ... kellega üks päev on suurem sõber, teine päev lööks kasvõi üksteist maha.
See kuu on probleeme päris palju olnud. Lisaks ka võimlas laekupli lõhkumine.
See kuu lõppeb esimene trimester. Ja õpetaja on esimesed hindamised teinud.
Hoolsus "hea" ja käitumine "rahuldav".

MIS ON ATH?

Internet on tulvil infost, aga ehk midagi huvitavamat/põhjalikumat:

1. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire Angela Jakobson
Akadeemia 2013 number 3, digiarhiivis alates leht nr 72

 2. ATH opilane
Anu Aavik, 2011

3. VIDO: Kuidas selgitada oma lapsele/teistele lastele/õpetajatele/lastevanematele, mis on ATH

Transcription: 

It’s very important when you explain ADHD to a child that you use a strength-based model, a model that does not include anything dangerous, negative, upsetting. The model that I like to use that is in fact very accurate is the following – I’ll tell a child – “Guess what? I have great news for you! You have an amazing brain. You’ve got a Ferrari engine for a brain!” And I’ll say, “You know what a Ferrari is?” And they’ll say, “Yeah, yeah.” “Well, your brain is like a race car! Your brain is way powerful and that’s great! You’re a champion in the making,” I said. “But there is one problem. You’ve got bicycle brakes. You can’t slow down when you need to stop, when you need to.” And that’s really what ADHD is all about. And the kid’s get it. “Yeah, you’re right, you’re right.” And I say, “And I’m a brake specialist. So work with me, and we’ll strengthen your brakes. We can’t do it overnight, but over the course of years you’ll build those brakes so you’ll be able to stop when you need to, slow down when you need to. And win races instead of spinning out at the curve.” That’s truly what ADHD is all about. It’s a state of relative disinhibition. You can’t inhibit incoming stimuli, hence you’re distractible, you can’t inhibit outgoing impulses, hence you’re impulsive and hyperactive. That’s race car brain with bicycle brakes. I’m a break specialist. Strengthen your brakes. Kids buy into that enthusiastically, instead of saying, “I have some deficit disorder that needs to get treated,” say, “I’ve got a race car and I need to strengthen my breaks, so I can be a champion.” And that’s the truth. 

 

Kirjandus

Olen avastanud, et alati, kui hakkab endal raskemaks minema või tuleb tunne, et ei jaksa enam, siis üks raamat näppude vahele ja olen taas valmis edasi minema.
Mõned raamatud on endale koju ka muretsetud, need, mida tihedamini vaja vaadata on. Kuid raamatukogust leiab päris palju head materjali. :)

Kirjandus, millest olen leidnud huvitavat ...

"Kui koolis on halb" Mare Leino, 2009
Mõtted, millega olen nõus: "Meie kultuuris valitsev negatiivne mõtteviis toob kaasa selle, et me ei keskendu heale, vaid püüame ära hoida halba. ... Lapsevanemad vaatavad vähe lapsele silma sisse. ... Millalgi ammu-ammu arvati, et iga inimese silmas on üks väike õpilane, kes jälgib valvsalt maailma."

"Minu armas hüpi" Maret Lina, 2007
Seda raamatut lugedes sain aru, et ei ole vaja leida vastus küsimusele, et miks minu laps? Vaid tuleb mõelda, et Tootsid olid, on ja jäävad. Pole vaja otsida süüdlasi või põhjuseid. Lõpetada enese süüdistamine. See viib meid lõpuks ikkagi omadega rappa.
"Armasta ennast ja oma last! Toeta teda! Mõista! Ja rääkida, rääkida, rääkida. Mitte targutada - see teeb asja hullemaks!
Neelake endas alla lapse eilsed lollused, kuigi ta täna kordas neid. Võtke üks samm korraga. Lahendage üks olukord ära ja siis asuge järgmise kallale. Ja armastage oma last.
Vaata teda: ta on ise ka õnnetu. Tema ei saa aru, miks temaga juhtub. Tihti juhtub. Ta püüab paraneda, kuid leiab juba end uuelt tegemiselt."

2015

23.01.2015 visiit Tallinna Lastehaigla Psühhiaatriakliinikusse
Rääkisime, kuidas läinud on, mis toimib, mis mitte. Saime uusi nõuandeid juurde:
- Reeglid seinale. Ja selle ma ka valmis tegin.
- Pakkuda igale lapsele oma kvaliteetaega ühe vanemaga. Saigi see läbi mõeldud. Kaspar nt käib pea iga laupäev koos isaga saunas. Lisaks eraldi tegevused ühe lapsega kodus. Ehk siis jagada oma tähelepanu mingil hetkel vaid ühele lapsele!
-  Olla oma nõudmistes järjekindel.
- Kui laps on endast väljas, siis kindlasti olla lapse juures. Üksi jätta ei tohi.
- Kontrollida hääletooni ja meeleolu. Taas rahu, aint rahu!
- Võimalikult vara laps lasteaiast ära tuua.
- Kaisutus/kiigutus. Ütlen ausalt, see talle ei sobinud. Kui pahas tujus, siis läheneda talle ei tohi. :) Parem istuda kõrval ja oodata rahulikult nutu, röökimise ja sõimamise lõppu.
- Kuna hea-halva kella kasutamine igavaks muutus, soovitati joogikõrsi kasutada, kus hea käitumise eest teenis ühe joogikõrre ja halva korral loovutas ühe. Karistust iseenesest ei olnud, loovutus oli juba ise karistus. Meil oli 10 kõrt, et kui selleni jõuab, siis tuleb preemia, mis taas oli lapse enda väljamõeldud. Aga see katsetuseks jägi, võibolla polnud piisavalt visuaalne lapsele. Punane ja roheline värv tõmbasid rohkem, ja selle taas kasutusse võtsime.
- Rääkisime ka siis seda, et Kaspar on vastuvõtlikum ümbritsevate inimeste emotsioonidest. Ja see peab paika. Tema puhul näen selgelt, kui lähenen probleemile jõuliselt (ma ei lasku lapse tasandile ja seisan püsti käes puusas, kortsutan kulmu, võibolla veel närviliselt hambad ristis ja ise räuskan), siis alustab ka poiss röökimist ning kaasnes tihit ka löömist, asjade loopimist. Ehk sain veel ühe eesmärgi endale RAHU, AINULT RAHU!
Ravivõimalusteks ongi katsetada erinevaid peegeldavaid käitumisi. Ja öeldi, et enne 6-aastaseks saamist nad kohe kindlasti midagi muud ei teegi. See aeg kõik lapsed alles arenevad ja leiavad oma nn koha.
Esimest korda mainiti, et kerge ATH tunnused on, aga poiss liiga väike, et seda diagnoosi kinnitada.

28.02.2015 visiit valda psühiaatri Aaviku juurde
Jätkuvalt räägiti ja lohutati, et see mingi hetk laabub. Laps õpib oma emotsioone kontrollima, kuid selliseks "duracelli jäneseks" jääb ta vähemalt 12-aastaseni. Samuti öeldi, et alles koolieas vaatame, mis edasi saab. Lasteaed on mänguaeg ja -koht. Ja kinnitasid Tallinnas öeldut, et alla 6-aastast last enne mingite medikamentidega ravima ei hakata, vaid kuni sinnani on vajalik sotsiaalse käitumise juhendamist.
Seda me tegime igapäevaselt nii kodus kui ka lasteaias ja teeme kõik seda ka siiani.

14.04.2015 kirjavahetuses Tallinna Lastehaigla Psühhiaatriakliinikuga
Kirjutasin: Siiani ei ole asjad muutunud. Kodus saame kuidagi hakkama, kuid lasteaias tundub asi minevat aina hullemaks. Ka uus õpetaja ei saa temaga hakkama (jätkuvad löömised, ebasündsad sõnad, vastu vaidlemised, konfliktid nii õpetajate kui ka lasteaiakaaslaste vahel jne). 
Vastuseks oli, et meie roll on mitte kaotada kontakti oma lapsega ja olla talle toeks. Poiss vajab tuge tunnetega toimetulekuks. Keelata ei tohiks, vaid tuleks rõhutada kuidas soovime meie, et ta käituks. Jätkama peaks oma joont: mõistmine ja peegeldamine. Soovitati lugeda ka ajakirja Meie lapse tervis oktoober 2014 artiklit "27 nõuannet kuidas suunata hüpi käitumist".

18.04.2015 käisid lasteaia õpetajad ja juhataja vallas dr Aaviku juures

12.06.2015 visiit Tallinna Lastehaigla Psühhiaatriakliinikusse. Kaasas meiega oli valla lastekaitsetöötaja.

18.06.2015 saime esimese raviplaani, mida katsetada nii kodus kui ka lasteaias.
Vahele aga tuli suvevaheaeg ja raviplaani saime katsetama hakata augustis. Raviplaan oli üldine ATH joontega laste aitamiseks.

Septembris liitus meiega Rajaleidja spetsialistid, kes samuti uurisid Kasparit ja vaatlesid olukord rühmas.
17.09.2015 viidi Kaspariga läbi eripedagoogiline hindamine.

28.09.2015 vaadeldi last rühmategevustes.
Kokkuvõte rühmavaatluses:
Oli märgata, et Kaspar mängib nii üksinda kui koos eakaaslastega. Teiste lähedus ei tekita temas ärrituvust ega ebamugavust. Kaspar on pigem mängujuht, kes tahab, et teised mängiksid tema reeglite järgi. Tema reeglite mittejälgimisel võib saada pahaseks. Õppetegevuse grupitegevuses (5 last grupis) oli märgata Kaspari kiiret ülesannete sooritust ja vastamise vajadust. Tihti tahtis teistest üle rääkida ja olla alati esimene vastaja. Ei osanud oodata teiste korda.

Alates septembrist 2015 tihe kirjavahetus Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuse eripedagoogiga.
Kirjavahetus toimub pidevalt siiani, et taas uuesti suhelda ja variante kaaluda.

Septembrist alustasime Esprico kapslite andmisega ja magneesiumi vannidega.
Kahjuks need tulemusi ei andnud. Kuni märtsini 2016 kasutasime neid, siis lõpetasime ära. Magneesiumivanne teeme aegajalt siiani. Poiss lihtsalt naudib vett ja magneesiumihelbeid küsib ise.

Septembrist hakkasin tegema poisile ka lasteaiavaba päeva - kolmapäev.

08.10.2015 Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskus - visiit eripedagoogi juurde. KAASAS OLI MEIEGA KOGU LASTEAIA VANEMARÜHMA PERSONAL!

Oktoobris 2015 kirjavahetus Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuse eripedagoogiga
Jätkusid probleemid lasteaias. 30.oktoobriks oli olukord lasteaias otseses mõttes kui hullus. Kuigi enne seda oli laps poolteist nädalat kodus olnud. Ning 2 päeva rühmas olles tundus, et ta on veel hullemaks muutunud. Õpetajad kitkusid otseses mõttes peast juukseid, lasteaia direktor oli nõutu, et miski soovitatud meetmetest ei  aita ning taheti, et lapsele medikamendid peale pandaks.
Minu isiklik arvamus on ja jääb, et tollane tugiisik ja Kaspar ei sobinud üksteisega. Ja seepärast sel aastal puudus neil omavaheline koostöö, mis oleks aidanud sotsiaalseid oskusi parendada. Ka mina ei saanud rohkem tagasisidet, kui ainult negatiivne asi negatiivsele asjale otsa. Kui küsida, mis põhjustas plahavatusi või mida poiss hästi tegi, siis keegi ei rääkinud midagi.
Eripedagoog lubas asja arutada uuesti psühhiaatriga. Ning tuli vastus, et
- ATH soodustavate ravimite võtmiseks on Kaspar veel liiga väike ja kindlat diagnoosi ka ei ole;
- soovitas nt kohalikul lastekaitsetöötajal käia lasteaias vaatlemas Kasparit ning külastada kodu;
- Kaspar pandi uuringute järjekorda.
 Peale seda esitasin Sotsiaalkindlustusametile taotluse, et Kasparile määrataks ametlikult tugiisik.

04.11.2015 saime Sotsiaalkindlustusametilt saatekirja rehabilitatsiooni plaani koosatmiseks.

11.11.2015 käis meil külas lastekaitse, kes uuris ja vaatles kodust olemist ning edastas oma tähelepankud Tallinnase arstidele.
Sellega muidugi algas küla peal nn külajutt, et minult võetakse lapsed ära, kuna ma neid ei armasta. :D

29.12.2015 käisime Järvamaa Haigla nõustamiskomisjonis rehabilitatsiooniplaani koostamas.




2015 aasta lõpuni kirjaldan ma seda aega kui kõige jubedamat perioodi - TEADMATUS!
Olin mina teadmatuses, mis toimub ja oli seda ka lasteaia õpetajad. Minu poiss on lasteaias esmakordselt selline juhtum meie kogukonnas. Oli vastastikku süüdistamist, maha sai peetud suuri sõnasõdu.
Mäletan siiani, kuidas esitati mulle vastakaid süüdistusi:
1 teooria oli see, et olen jätnud oma lapsed kasvatamata ja lastel puuduvad igasugused piirid.
2 teooria oli, et olen liiga karm ja ei lase lastel olla lapsed ehk surun nad liiga piiridesse.
Mäletan ka enda süüdistusi lasteaia poole, et õpetajad pole piisavalt adekvaatsed ja haritud. Mul on südamest piinlik, et ma nii mõtlesin ja rääkisin.

Jah, need teooriad tegid väga haiget. Kuid nüüdseks olen suutnud süüdistused selja taha jätta. See kõik tuli ja tuleb ka edaspidi puhtast teadmatusest. Annan kõigile andeks, et nii on räägitud ja meist arvatud. Loodan, et antakse andeks ka minule, kes ma sel ajal olin päris sõjakas ja ütlesin palju asju, mida üldse poleks pidanud.
Ise tean, et sean piire kui vaja ja samas lasen lastel olla lapsed oma fantaasiatega.


Samas pean aastat 2015 läbimurdeks enda ja oma pere jaoks, kus lõpuks võtsime pea liiva alt välja. Hakkasin koos abikaasaga rohkem sellega tegelema ja mõistma, millega meil võib tegu olla. Ja meie üllatuseks, tulid kaasa ka lasteaia õpetajad. Kummardused Teile selle eest! :)

2014

Kuna selgunud on, et Kaspar on "teistsugune", siis lähtun rohkem temast.

Kuni poisi 4-aastaseks saamiseni arvasime, et tegu ongi rohkem rüblikuga, kes kippus lööma ja hammustama, kui miski ei sobinud.

Aga oktoobrist 2014 hakkasime asja rohkem uurima, kuna näha oli, et asjad ei paranenud ja poisi agressiivne käitumine jätkus. Ning meie mõistus oli otsas.


12.12.2014 Esimene visiit Tallinna Lastehaigla Psühhiaatriakliinikusse.
Siis võtsime kaasa ka lasteaiast tolleaegsete õpetajate kirjutatud iseloomustuse Kaspari kohta, mis sisaldas:
Harjus lasteaiaga kiiresti, said selgeks nii laste kui ka õpetaja nimed.
Riietub iseseisvalt - mingil hetkel hakkab riietega vehkima ja esikus ringi jooksma. Õpetaja abist keeldub. Õpetaja keelamisele ei kuuletu ja aeg-ajalt kasutab füüsilist jõudu. Selle peale saadetakse Kaspar üksi teise tuppa rahunema, mille peale muutub Kaspar agressiivseks, lööb nt asju.
Ühistegevuses eakaaslastega rakendab teadmisi ja muljeid ümbritsevast maailmast. Mängudest tunneb rõõmu, reeglitega arvestab ainult sinnamaani, kui talle need sobivad. Kui talle miski ei sobi, siis püüab ennast kehtestada läbi protesti. Kui see tal ei õnnestu, võib ta oma eakaaslastele ja ka õpetajatele haiget teha ning kasutab kõval häälel lapsele ebasobilikke väljendeid.
Kaspar on väga tubli, tark ja heasüdamlik poiss. Eriti tulevad need omadused välja siis, kui temaga tegeleda individuaalselt.

Kliinikus sel hetkel räägiti, et põhimõtteliselt sai poiss alles 4-aastaseks, mil lapse aktiivsus ja iseseisvus suurenevadki. Lapsed alles õpivad üksteistega koos mängima ja suhtlema. Lapse emotsioonid on väga tugevad ja kiiresti vahelduvad.
Anti kaasa palju nõuandeid, mida katsetada kodus ning lasteaias. Ja jälgida, kuidas asjalood edasi lähevad.
Nõuanded:
Eesmärgiks oli ja on USU, TOETA JA ARMASTA!
- Kui soovib või leiab endale vaikse nurga ja tegevuse, siis las olla.
- Anda tunda, mis tunded tema tegevused tekitavad teistele.
- Selgitada/rõhutada ka enda tundeid. Nt. "Ma soovin, et sa ..., sest mulle väga meeldib ...", "Mulle ei meeldi, kui sa ...." jne.
- Kui midagi hästi, siis kindlasti kiita.
- Kui midagi halvasti, siis läheneda positiivses võtmes ja rahulikult.
- Mitte kasutada keelamisel sõnu EI või ÄRA TEE.
- Mitte mingil juhul ei tohi lubada lastel kasutada väljendit "paha poiss". Sekkuda kohe, kui temale või ta ise ütleb seda kellelgi.
- Anda tunda, et ta on hea, tegu on pahandusega. Rääkida käitumisest.
- Rõhutada sõprust, armastust!
- Suulised korraldused olgu lühikeses, konkreetsed, arusaadavad, ilma emotsioonideta!
- Vanu pahandusi meelde ei tuleta!
- Lapse juuresolekul koduseid/lasteaia jutte ei räägita!

Rõhutati, et Kaspril on puudu turvatunne. Nagu nimetatakse "katkine laps".
Ja soovitati lugeda Jesper Juuli raamatrut "Sinu tark laps"


Sel ajal töötas lasteaias eripedagoog Nele, kes hakkas ka meiega intensiivsemalt tegelema ja soovitusi jagama detsembri alguses 2014.aastal . Ühesõnaga oli toeks igatpidi nii meile kui ka lasteaia õpetajatele.
Koostasime koju külmkapile päevaplaani.
Lasteaias võeti  kasutusele hea-halva käitumise kellake.

Selgus, et seda kella keerata on lasteaias õpetajatel keeruline. Lihtsalt pole aega seda kohe peale pahanduste või heade käitumiste sooritamist teha. Samas selle mõte oligi, seda koheselt peale tegu lapsele visuaalselt näidata. Jätsime selle kella koju, et seda kodus proovida.

Pean ütlema, et kodus see toimis. Päevakava külmkapil aitas lapsel ühelt tegevuselt üle minna teisele. Kell visualiseeris päris kähku, mis tähendab roheline või punane pool ja mis sellega kaasnes. Kodus leppisime pojaga kokku, mis juhtub, kui satume -8 või +8 peale. Laps seadis ise endale karistused ja preemiad. Kasutasime seda kella päris kaua kodus. Mingi hetk kadus see ära, kuna lapsel kadus selle vastu nn huvi.
Kuid jäid suulised reeglid ja kokkulepped, mis saab, kui nendest kinni ei pea.

Eripedagoogi soovitustele võtsime kasutusele vihiku, kuhu õpetajad saavad üles kirjutada lapse head ja vead ning vastavalt sellele siis lapsele jagada kleepse. Mõte oli siiski jagada kodu ja lasteaia vahel infot, mis päeval toimunud, et lapse juuresolekul ei peaks päeva sündmusi lahkama.
Kasutasime seda päris pikalt, kuni see muutus "jubeduseks". Eks mingi hetk sai ka õpetajatel jõud ja mõistus otsa.

13.12.2014 visiit valla korraldatud kohtumisele dr. Aaviku juurde
Kus samuti räägiti täpselt sama juttu, mida Tallinnas Lastehaigla Psühhiaatriakliinikus. 

Aasta vahetusel sai palju raamatuid uuritud ja loetud.
Eriti head olid Jesper Juuli raamatu. Kinkisin jõuludeks ka lasteaiale J.Juuli raamatu "Sinu tark laps". :P

Olen avastanud, et alati, kui hakkab endal raskemaks minema või tuleb tunne, et ei jaksa enam, siis üks raamat näppudevahele ja olen taas valmis edasi minema.
Mõned raamatud on endale koju ka muretsetud, need, mida tihedamini vaja vaadata on. Kuid raamatukogust leiab päris palju head materjali. :)

Alustaks päris algusest ....

Meie pere täienes 2010.a. septembril kahe pesamuna "linnupoja" ehk Kertu ja "konnapoja" ehk Kaspari võrra. Kodus ees ootas neid meie 2-aastane "tibupoja" ehk Karoliine.

september 2010

oktoober 2010

Kõik oli nagu korras ja elu läks nagu ikka 3 pisikesega murede ja rõõmudega. Ei näinud mingeid erilisis "tunnuseid", et poiss on teistsugune. Kui just välja arvata see, et poiss alustas asju päris varakult tegema ja vallutas kõrgusi. Kui samas kaksikõde oli poisist tegude poolest nn kõvasti maas. Kui poiss 10-kuuselt mööda tube ringi jooksis (tehes ka tagurpidi samme), siis tüdruk alles katsetas oma esimesi arglikke sammukesi.

21.05.2011 - 8-kuune ja 1-päevane

16.09.2011 - nelja päeva pärast aastased

 Aga üldiselt mäletan seda aega, kui kodus oli 3 suurt maailma avastavat rõõmupalli ...

 6-kuused

november 2011

 detsember 2011

 detsember 2011

 veebruar 2012

aprill 2012

16.08.2012 algas kaksikutel lasteaiatee, 1-aastased ja 11-kuused.
Siit meie nn teekond pihta hakkaski ...

Ehk teekond avastamaks maailma oma lastega. Keskkonda, mis on täis kurbust ja rõõmu, süüdistamist ja mõistmist, probleeme ja lahendusi ...

Minu kallis pere!

Tere!

See siin on minu pere:

13.06.2015

See viimane pilt, kus me kõik koos peal. Hmmm .... peaks vist seda tihedamini tegema hakkama. :)
Peres kolm last: vanim tüdruk Karoliine, sünd. 2008 september ning kaksikud Kertu ja Kaspar, sünd. 2010 september.

Lisaks kuulub meie perre pisike hall pehme karvakera Nännu.